5 põhjust miks saneerimised ebaõnnestuvad

Saneerimisseadus kehtib Eestis juba üle kümne aasta ning majandusraskustesse sattunud ettevõtted on selle alusel võlausaldajatele esitanud sadu saneerimiskavu. Ometi on, kas võlausaldajate poolt heaks kiidetud või siis kohtu poolt kinnitatud saneerimiskavasid oluliselt vähem ning edukalt läbiviidud saneerimismenetlusi vaid üksikuid. Järgnevalt toome TRINITI seniste saneerimiskogemuste pinnalt välja peamised põhjused, miks meie arvates seni saneerimised Eestis valdavalt ei ole õnnestunud.

1. Saneerimisega alustatakse liiga hilja

Praktikas püüvad majandusraskustesse sattunud äriühingud saneerimismenetlust algatada n.ö viimases hädas, kus ületamatud makseraskused on juba käes ning senistest headest koostööpartneritest on saanud kannatamatud võlausaldajad. Tihti ongi saneerimismenetluse algatamise peamine eesmärk saada äriühingule vaid ajutine pankrotikaitse ning kvaliteetse saneerimiskava ettevalmistamiseks puuduvad nii selleks vajalik aeg, meeskond kui ka tulevikku suunatud äriidee. Saneerimist tuleks oma ettevõtte majandustegevuse sisulise ümberkorraldamise turvalise formaadina kaaluda juba siis kui äriühingu juhtkond või omanikud on jõudnud arusaamisele, et ettenähtavas tulevikus senine ärimudel enam jätkusuutlik ei ole. Olgu selle põhjuseks, kas konkurentsiolukorra suurem muutus turul, oluliste koostöösuhete lõppemine või lõpetamine, sisendkulude talumatu tõus või muude äririskide realiseerumine, mille mõju pehmendamiseks ja ajatamiseks äriühing võiks saneerimisrahu vajada.

2. Saneerimiskava ei ole veenev ega jätkusuutlik

Saneerimiskava näol on sisuliselt tegemist ettevõtte uue äri- ja finantsplaaniga majandusraskuste ületamiseks ning kasumliku ja jätkusuutliku tegevuse taastamiseks. Kui saneerimiskava keskendub vaid seadusega ettenähtud õiguslike saneerimismeetmete (võlgade vähendamine ja ajatamine) rakendamisele ning ei vasta veenvalt küsimustele, millised on äriühingu tulevased konkurentsieelised turul ja kandev äriidee, siis ei pruugi see olla enamiku võlausaldajate jaoks piisav, et saneerimist toetada. Kindlasti peaks saneerimiskava kokkuvõtvalt välja tooma saneeritava äriühingu majandusraskuste tekkimise peamised põhjused. See annab võlausaldajatele võimaluse objektiivsemalt hinnata väljapakutud saneerimismeetmete adekvaatsust ja piisavust. Kui ettevõte soovib saneerimise läbi viia vaid senise äriidee ja juhtkonna baasil siis ei ole kuigi tõenäoline, et võlausaldajad sellist plaani usaldaksid. Lisaks kahjumlike tegevuste-äriliinide lõpetamisele või ümberkorraldamisele ja varade müügile peaks veenev saneerimiskava analüüsima ja prognoosima ka äriühingu põhiliste turgude arenguid lähiaastatel ja sellega seonduvaid ärivõimalusi saneeritava ettevõtte jaoks.

3. Saneerimiskava ei arvesta raha hinda ajas

Enamik läbikukkunud saneerimiskavasid on oma kestvuselt maksimaalselt pikaks (kuni 10 aastat) venitatud ning ei arvesta raha hinda ajas. Ühest küljest kõlab võlausaldajate jaoks väga soodsalt saneerimiskava ettepanek, mille kohaselt nõudeid nende nominaalis ei vähendatagi, kuid need tasutakse järgmise 10 aasta jooksul. Teisalt oskab enamus kreeditoridest välja arvutada oma saadaoleva raha hinna ajas. Seega võib 20% võrra nominaalsummas vähendatud, kuid juba järgneva kolme-nelja aasta jooksul reaalselt väljamakstud nõue olla võlausaldajale majanduslikult oluliselt kasulikum valik kui eelpoolnimetatud ettepanek. Lisaks kasvab pika tähtajaga saneerimiskavaga ettevõtte teiste äririskide realiseerumise tõenäosus, s.h ühingu äriidee/ärimudeli unikaalsus või muu konkurentsieelis tõenäoliselt ajas oluliselt väheneb või kaob sootuks.

4. Peamised võlausaldajad ei hääleta saneerimiskava poolt

Saneerimiskava heakskiitmiseks on vajalik vähemalt poolte kavaga hõlmatud võlausaldajate poolthääl ning nad peavad esindama vähemalt 2/3 saneeritavatest nõuetest. Reeglina jääb saneerimist taotlev äriühing hätta just suuremate (ja tihti pandiga tagatud) võlausaldajate veenmises saneerimiskava mõttekuses ja saneeritud ettevõtte jätkusuutlikkuses pärast kava heakskiitmist. Kuigi väga palju sõltub pandiga tagatud võlausaldajate (tihti on nendeks hüpoteegipidajatest pangad) hinnangutest oma tagatiste realiseerimisväärtusele ja -tõenäosusele konkreetses turusituatsioonis, peaks võlausaldajate hoiakuid siiski olema hea tahtmise ning piisava ajavaru korral võimalik kujundada saneerimise jaoks soodsas suunas. Usutavasti on paljudel võlausaldajatel, s.h pankadel meeles ka eelmise kriisi kogemused ning seekord ollakse rohkem valmis ka omalt poolt ettevõtete ellujäämisesse ja pikaajalistesse koostöösuhetesse panustama. Juhul kui äriühingul on üks-kaks teistest oluliselt suuremat võlausaldajat võiks kaaluda saneerimise ajaks ka nende esindaja(te) kaasamist äriühingu nõukogu tasemel. Mõistagi eeldab see eelnevat vastavat kokkulepet ja usalduslikku omavahelist koostöösuhet.

5. Omanikud ei panusta piisavalt

Saneerimisplaanide tõsiduses aitab võlausaldajaid kindlasti veenda lisaks saneerimiskava (sisuliselt ettevõtte uue äriplaani) põhjalikkusele ja majanduslikule jätkusuutlikkusele ka äriühingu omanike täiendav panustamine saneeritava ühingu arengusse. Selleks sobivad hästi nii seniste omanikulaenude aktsia- või osakapitali konverteerimine kui ka täiendavad omanike poolsed investeeringud ettevõttesse. Et saneerimiskava kinnitamise järgselt mitte varsti taas asuda lahendama probleeme äriühingu kohustusliku netovara nõuetega, soovitame kapitali suurendamiste puhul tõsiselt kaaluda ülekursi rakendamist. TRINITI maksejõuetuse ja saneerimise valdkonna advokaadid on nõustanud mitmeid keerulisi ja suuremahulisi saneerimisprotsesse, nii raskustesse sattunud äriühingute kui võlausaldajate poole pealt. Võtke meiega julgesti ühendust kui soovite selle valdkonna kohta rohkem infot või konsultatsiooni konkreetselt saneerimisega seotud küsimustes!