Paar tähelepanekut krüptoasjanduse kohta

Liikvel on kuuldus, nagu oleks Eesti krüptoraha ja ICO-sõbralik riik. Võibolla see ongi nii, sest Eestit on tabanud ICO-de buum. Plokiahelal põhinevatest väärtustest ja nende kohta tekitatud „tunnismärkidest“ (hea omakeelse sõna juurdumiseni kasutan enamusele tuttavat sõna token) on kujunemas ahvatlev vahend avalikkuselt investeeringute kaasamiseks. Õigus, nagu ikka, pandi aga kirja ajal, mil seda võimalust veel ei eksisteerinud ning seega me näiteks tokenite esmase avaliku pakkumise (ICO, ITO) kohta reegleid kehtivast õigusest ei leiagi. See ei tähenda aga, et „vanadest“ reeglitest ICO puhul üldse mööda vaadata võiks.

Virtuaalvääringuid tunneb nii rahapesu tõkestamise kui maksuõigus

Konkreetselt krüptoraha puhul on kasulik teada, et

• Krüptoraha legaaldefinitsioon („virtuaalvääring“) on olemas 2017. a. novembris jõustunud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (RPTS § 3 p 9). Tähele peaks panema, et virtuaalvääringu raha vastu vahetamise ja virtuaalvääringu rahakoti teenuste osutamiseks on vaja tegevusluba, samuti on nende teenuste osutajad RahaPTS mõistes kohustatud isikuteks ning peavad kohaldama samas seaduses sätestatud hoolsusmeetmeid;
• Virtuaalvääringutega kauplemine on küll finantsteenusena käibemaksuvaba, kuid sellest saadav tulu kuulub tulu saaja poolt, sh füüsilise isiku puhul, tavalises korras tulumaksuga maksustamisele.

ICO-le võib laieneda väärtpaberituru regulatsioon

Olemuselt ei erine ICO kaudu avalikkuselt vahendite kaasamine selle traditsioonilisest eelkäijast ehk investeeringute kaasamisest aktsiate, võlakirjade või lubaduste vastu, mida võib teha nii reguleeritud väärtpaberituru kui investeerimislepingute kaudu. Väärtpaber on traditsiooniliselt dokument, mis võimaldab omanikul teostada dokumendis väljendatud õiguseid (vt definitsioon VÕS § 917). Väärtpaberite väljaandmiseks, pakkumiseks ja nendega kauplemiseks on investorite huvides kehtestatud üksikasjalikud reeglid ja vorminõuded ning see toimub range avaliku järelevalve all (vt väärtpaberituruseadus). Lepinguline investeerimine on üldise lepinguvabaduse raamides pigem vaba, ehkki investori kui nõrgema poole kaitseks kehtestatud reegleid leidub siingi. Seega esimene asi, mida ICO-t kavandav ettevõtja peaks endale selgeks tegema – kas tema poolt investoritele raha vastu antav token on käsitletav väärtpaberina või mitte. Vahetegu väärtpaberi ja muu õigusena käsitletava tokeni vahel tehakse lähtuvalt tokeni sisust, s.o. milliseid õigusi token omandajale annab. Kuna tokeni kui sellise kohta eraldi regulatsioon puudub, tuleb analüüs teha välistamismeetodil, s.o. väärtpaberi formaalseid ja sisulisi tunnuseid võimalusel välistades. Võtmeküsimusteks on seejuures, mil määral annab token omanikule õiguse kaasa rääkida emitendi tegevuses ning kas tal tekib õigustatud ootus saada tokenist tulu. Juhiseid eelneva kohta on avaldanud ka Finantsinspetsioon oma kodulehel. Kui tegu on väärtpaberiga (nn security token), tuleb järgida väärtpaberite pakkumisele kohaldatavaid nõudeid, sh avaliku pakkumise korral näiteks prospekti koostamise ja registreerimise nõudeid jt.