Praktikandist kolleegiks
Võtaksin suhtumise aspekti kokku selliselt, et esimesel päeval ukse taga kella helistades olin ma praktikant, kuid kui uks avati, sai minust kolleeg. Mul oli olemas kindel praktikajuhendaja, kuid tegelikult tegeles minuga terve büroo. Mind kaasati ka iganädalastesse nõupidamistesse, koosolekutesse, kus lisaks kohalviibimisele küsiti alati ka minu arvamust, sain alati sõna sekka öelda. Tundus, et tegelikult võttis iga büroo töötaja endale ülesandeks minuga tegeleda. Selline suhtumine tudengisse annab palju motivatsiooni ning tekitab äärmiselt positiivse koostöösuhte. Lisaks kutsuti mind TRINITI traditsioonilisele talgupäevale ning ka büroo ühe töötaja juures korraldatud koosviibimisele.Usaldusest!
Enne praktikale tulemist kartsin, et kuna ma olen alles II kursusel, ei anta mulle eriti keerukaid ega tähtsaid ülesandeid. Praktika lõpuks läks mul endalgi meelest, mis kursusel ma olen. Tegelikult usaldati mulle peamiselt ülesandeid valdkondades, mida ma pole veel ülikoolis õppinud ning mis olid mulle täiesti tundmatud. Rõhk sõnal usaldati. Kellegi kabineti uksele koputades ja küsides: “kas tööd on?” sain alati ülesande, mis advokaatidel endal vastaval hetkel töös või märkmikus oli. Mulle ei antud ülesandeid, millega advokaadid ise hea meelega ei tegeleks, vaid ülesandeid, millega nad sel hetkel reaalselt tegelesid. Samuti väljendus usaldus selles, et mulle ei kardetud anda ülesandeid valdkondades, millega mul kokkupuudet ei olnud. See annab II kursuse tudengile palju motivatsiooni ja jõudu, kui antakse ülesandeks näiteks koostada otsast lõpuni ise hagi. Tänu sellisele usaldusele ja alati abistavale suhtumisele saab TRINITIs alati hakkama.
