Võlaportfell kasvab mühinal – kuidas seda kõike ära hallata?

Oleme varasemalt kirjutanud krediidihaldustegevusega seotud turuosalisele kohalduvatest nõuetest ja tarbija huvide kaitsest siin ning inkassode juhtidele kohalduvatest sobivusnõuetest siin. Võlahalduse võrrandis on aga lisaks tarbijast laenusaajale ja inkassole veel üks oluline tegur – ärme unusta laenuandjat. Millised on laenuandja võimalused võlaportfellide haldamiseks – kas mõistlik oleks müüa, ise hallata või sisse osta?

Esimene variant: võlaportfelli müük

Esialgu võib tunduda kõige lihtsam murega tegelemise viis sellest vabanemine ehk võlaportfelli müük. Krediidiinkassode ja -ostjate seaduse (KIOS) jõustumisega seoses tuleb aga müügiplaanid põhjalikumalt läbi mõelda. Nimelt, krediidiasutustel ja -andjatel on võimalus võlaportfell ära müüa krediidiostjale, kes omakorda:

1. kas haldab ise võlgasid (ja on ühtlasi ka tegevusloaga krediidiinkasso) või
2. kes annab portfelli edasi haldamiseks teisele krediidiinkassole krediidihaldusteenuse lepingu alusel.

Tundub ju lihtne? Tegelikult peitub siin alatest uuest aastast hulk keerulisi praktilisi küsimusi. Toome neist esile neist ühe. Kellele müüa? Võlaportfelle on müüdud seni avatud turul hangete korraldamise teel. Krediidiostjal ei pea olema tegevusluba, ent krediidimüüja peab paratamatult läbi mõtlema, mis saab võlast pärast selle krediidiostjale loovutamist edasi. Tavaliselt on krediidiostjad kas ise või oma grupiettevõtete kaudu ka krediidiinkassodeks, kellelt KIOS nõuab neilt tegevusloa olemasolu. Isegi, kui see on olemas teises riigis, siis vastavalt ülepiirilisele järelevalveasutuste koostööle, on selge, et ilma reguleeritud turuosalisele kohalduvaid täiendavaid nõudeid järgimata (sh tegevusluba omamata) Eestis inkassotegevust enam teha ei saa. Seega, esimene murekoht ongi ostja leidmine nii, et müük ei toimuks teadlikult isikule, kes ei tohiks seda edasi hallata ja teisalt, et müügitehingust tulenevad lisakohustused ülepea ei kasvaks (vt all). Hetkel on teadmata, kes Eestis krediidiinkasso tegevusloa saab ning kui neid on üksikuid, on pankadel ja krediidiandjatel tekkinud küsimus, kas hanke korraldamisel sellises turuolukorras on üldse mõtet?

Teine variant: majasisene võlamenetlus

Kui müügimõtted ja sellega seotud kohustused kasvavad ülepea, siis võib krediidihaldustegevusega tegeleda ka krediidiandja majasiseselt. Täiendava tegevusloa kohustust küll pole, ent nõuetest pääsu pole samuti. Nõuded tarbijakaitsele ja juhtide sobivusele pole muidugi krediidiasutustele ja -andjatele midagi uut (leiad kasulikku lugemist ka siit), küll aga on tehtud täiendavaid muudatusi teistesse seadustesse, mis toovad majasisele krediidihaldustegevusele olulised lisanõuded. Toome näited, mida tuleb korrastada:

1. Oluliselt tuleb täiendada oma sise-eeskirju viivituses olevatest tarbijakrediidilepingutest tulenevate kohustuste tegelemise poliitika, strateegia ja menetluskorraga.
2. Käsitletud peab olema ka võla ümberkujundamise abinõude rakendamise kord.
3. Lisaks kohaldatakse ka võlgniku suhtlusele ja kaebuste lahendamisele kohalduvaid reegleid. Kusjuures viimase suhtes avaldati ka värske Finantsinspektsiooni juhis.
4. Oluliselt tuleb täiendada ka krediiditoimikut ja palju muud.

Kõik need lisategevused tähendavad olulist inim-, aja- ja rahalist ressurssi. Tuleb teha olulisi kulutusi nii võlamenetluse osakonna töö ümber- või täiendavaks korraldamiseks. Samuti peab arvestama, et krediidihaldustegevus ei ole ainult võlamenetlusosakonna mure. Näiteks lisandub krediidihaldustegevusega oluliselt tööd juurde ka raamatupidajale, sest oluliselt on täiendatud ka aruandlusnõudeid.

Kolmas variant: teenuse sisseost

Kui kõike seda siiski ise ei jaksa, oleks mõistlikum teenust sisse osta? Kui soovitakse krediidihaldusteenust sisse osta, peab järgima krediidihaldusteenuse lepingule kohalduvaid reegleid. Kirjalik krediidihaldusleping peab sisaldama vähemalt järgmist:

1. teenuse üksikasjalik kirjeldus, sealhulgas tähtajad ja muud olulised tingimused, millal ja mille kohaselt kantakse võlgniku makstud summad üle nõude omanikule;
2. teenustasu suurus või selle arvutamise meetod;
3. võlgnikuga suhtluse kord ja ulatus;
4. poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid Euroopa Liidu ja riigisisese õiguse norme;
5. kohustus kohelda võlgnikku õiglaselt ja hoolsalt;
6. tegevuse edasiandmisest teavitamise kohustus.

Lisaks peab arvestama, et krediidihaldustegevuse osalise või täieliku edasi andmise juures saab tegevust edasi anda vaid isikule, kes järgib õigusaktidest tulenevaid norme, sealhulgas asjakohaseid Euroopa Liidu ja välisriikide õigusaktide norme, mis on kohaldatavad krediidilepingus sätestatud krediidiasutuse või krediidiandja nõuete või krediidilepingu suhtes ehk tegevust ei saa edaspidi Eestis edasi andja inkassoettevõttele, kes ei oma Finantsinspektsiooni tegevusluba. Tegevuse edasiandmisele peab eelnema põhjalik riskihinnang ja leping sisaldama kindlaks määratud nõudeid. Kõike seda arvestades võib järeldada, et ideaalseid olukordi justkui ei ole, ent see ei tähendada, et poleks lahendusi võlaportfellide mõistlikuks ja seaduskuulekaks haldamiseks. Olgu selleks nii portfellimüügilepingute läbirääkimine, teenusepartnerile õigusliku hinnangu andmine, tegevuse edasiandmine, krediidihaldusteenuse lepingu sõlmimine või KIOS-i jõustumisega seotud uued nõuded võlahaldusele – TRINITI saab siin aidata. Mõtleme kaasa, tegutseme, anname vajalikke soovitusi ja leiame lahendused!   Kelly Nõmmiko ja Katri Tomson