Uue ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse eelnõu (TRINITI Transpordi & Taristu õigusuudis)

Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel on alates 2015 aastast ettevalmistatud uue ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni (ÜVK) seaduse eelnõud. Toimunud on mitmeid kooskõlastusringe ja huvigruppidega konsulteerimisi. Viimane eelnõu kooskõlastamine huvigruppide ja ministeeriumitega lõppes äsja. Seaduse põhiliste eesmärkidena on välja toodud:

• olemasoleva seaduse alusel luua struktuurilt ja sisult ühtlustatud seadus, mis arvestab enam keskkonnakaitse üldpõhimõtteid;
• tagada kvaliteedinõuetele vastava ÜVK teenuse osutamine;
• teenuse jätkusuutlik osutamine mõistliku ja põhjendatud hinnaga.

Eelnõu kooskõlastamisel on esitatud ka hulgaliselt täiendus- ja parandusettepanekuid, eriti ohtlike ainete, piirnormi ületava reostuse ja reovee saastatuse kontrolli valdkonnas. Edasine eelnõu menetlus ja selle täiendamine toimub loodetavasti lähiajal. Kuivõrd eelnõus on läbiv teema veeteenuse jätkusuutlikkus, siis väärib märkimist, et vee-ettevõtjale on pandud kohustus kasutada ÜVK teenuse arvelt kogutud raha sihtotstarbeliselt olemasolevate ÜVK süsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks investeeringute tegemiseks vastavalt omavalitsuste ÜVK arendamise kavades märgitule. Samas on üldjuhul keelatud abirahade eest soetatud varadelt (mis mõnel juhul moodustab lõviosa vee-ettevõtja varast) amortisatsioonikulu veeteenuse hinna sisse arvestada. Selline piirang tekitab aga vee-ettevõtjate hinnangul olulist raha puudujääki veetaristu investeeringute tegemisel. Erandina oleks lubatud abirahade eest soetatud varadelt amortisatsioonikulu veeteenuse hinda arvestada, kuid üksnes eesmärgiga tagada laenu(de) võtmiseks ja teenindamiseks positiivne rahavoog. Eesti Vee-ettevõtete Liidu tellitud uuringu ning Riigikontrolli hinnangul on teenuse hind jätkuvalt liiga madal tõsiseltvõetava jätkusuutlikkuse tagamiseks. Eelnõu lähtub seletuskirjas viidatud seisukohast, et tagastamatu abi raames soetatud põhivara täies ulatuses hinda arvestamine ei ole kuidagi põhjendatud, sest vee-ettevõtja jätkusuutlikkuse tagamise kriteeriumiks ei ole mitte asjaolu, et kogu reinvesteeringuteks vajalik raha kogutakse kokku veeteenuse hinnaga, vaid et vee-ettevõtja oleks piisavalt likviidne, et saada vajalikeks reinvesteeringutest mõistlikel tingimustel laenu. Täna jääb õhku küsimus, kas veetaristu jätkusuutlik majandamine peaasjalikult läbi laenu on õige või mitte. Samas ei ole seaduse lõplik tekst veel paigas. Kindlasti on aga tervitatav elutähtsa veeteenuse regulatsiooni uuendus.