Suur osa toitlustusasutusi, vaba aja veetmise kohti, aga ka kaubanduspindu ja majutusasutusi tegutseb üüripindadel. Eriolukord ja sellega kaasnev avalike ürituste keeld, aga ka üldine sotsiaalne distantseerumine ning kodus püsimine, samuti piiride sulgemine ja turistide puudus on tekitanud olukorra, kus üürnikel on üleöö kadunud käibe allikas ja seega ka oluliselt vähenenud võimalus täita omapoolseid rahalisi kohustusi, sh tasuda üüri ja kõrvalkulusid. Üürniku esmane ja loomulik reaktsioon oleks tugineda vääramatule jõule ja keelduda üüri tasumisest kuni eriolukorra lõppemiseni (vääramatu jõu kasutamise kohta sellistes olukordades loe lähemalt siit ).
Üürileandjad leiavad end aga mõneti „mina pole süüdi“ olukorrast, kuivõrd üürileandja saab omapoolsete kohustuste, milleks on üüripinna kasutusse andmine, täitmist ilma probleemideta jätkata. Üürileandja reaktsioon üürniku soovile üüri mitte maksta on nimetatuga mitte nõustuda.
Kuidas edasi?
Üürilepingud on tavaliselt sõlmitud pikaajalistena ja ajutiselt raskustesse sattunud üürisuhe on suure tõenäosusega kavandatud jätkuma ka pärast eriolukorra lõppemist. Seda tasub aga enne rutakate otsuste tegemist silmas pidada ja proovida olukorda lahendada üksikjuhtumipõhiselt läbirääkimiste teel. Silmas peab pidama järgmisi olulisi aspekte:- seadus ei anna otsest selgesõnalist alust keelduda üüri kui rahalise kohustuse täitmisest olukorras, kus üüritud pinda ei saa faktiliselt kasutada, näiteks kaupluse sulgemise või klientide puuduse tõttu;
- samas juhul kui üürileandja jääb väga resoluutselt üüri tasumise nõudmise juurde, tekib suure tõenäosusega üürnikul kiiresti üürivõlg, sest üürnik ei pruugi olla koheselt võimeline üüri tasuma.

















































