Vaba sõna on võitlust väärt! 

Maailma ei saa muuta? Meie aitame. Sellisest suhtumisest sai alguse üks märgilisemaid kaasaja Eesti ja Euroopa sõnavabadust puudutavaid kohtuvaidluseid.  Delfi 20ndat sünnipäeva on kohane tähistada lausega „sõna on vaba“. Delfi on loonud Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigi jaoks lähtekoha selleks, et sõna modernses ühiskonnas oleks tõesti vaba. Vaba ka internetis.   Enamik eestlasi ja tänaseks ka paljud eurooplased teavad, et 2006. aastal ilmus Delfis uudis jää-tee purunemise kohta, mida seostati laevakompanii manööverdustega. Nagu iga artikli puhul, oli ka selle kohta lugejal võimalus avaldada enda arvamust. Mitmed neist olid tol korral emotsionaalsed ja ülesköetud. Arvamustest puudutatud isik otsustas esitada nõude – eemaldada 20 kommentaari 185-st ning maksta välja kahjutasu. Delfi eemaldas kommentaarid, kuid keeldus kahju hüvitamisest.   Sellest sai alguse 9 aastat kestnud kohtulahing, mis päädis mitte ainult Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega, vaid jõudis ühena väheste hulgast 2015. aastal Inimõiguste Kohtu nn teise astmesse – Suurkotta. Seni on see ainus Eestist pärinev kohtuasi, mis on jõudnud nii kõrgesse kohtusse. TRINITI advokaadid Villu Otsmann ja Karmen Turk selgitasid kohtuistungil 17-le kohtunikule, miks vabad arvamused, videod ja pildid internetis peavad jääma.*   Asja tähtsust ilmestas juba tollal asjaolu, et Delfit toetava arvamuse esitas kohtunikkonnale ligi 70 meediaorganisatsiooni kogu maailmast. Nende hulgas Google, Forbes, News Corp, Thomson Reuters ning riiklikud väljaanded ja ajakirjanike ühendused. Üks Euroopa tunnustatumaid meedia- ja väljendusvabaduse professoreid Dirk Voorhoof Genti Ülikoolist ütles tollal: „Terve online-meedia ning kodanikuühiskond, kes pooldavad osalusel põhinevat avalikku diskussiooni, ootavad ärevalt Suurkoja otsust Delfi asjas.“.   Lahendades esimest suurt „interneti kaasust“, leidis kohus, et eristada tuleb õigusvastast sisu ning vihakõne. Õigusvastase sisu puhul piisab „teata-ja-võetakse-maha“ süsteemist, kuid vihakõne ja vägivallaüleskutseid tuleb platvormil omal algatusel leida ja eemaldada. 

Mis on Delfi märk Euroopas ehk mis sai edasi? 

Erinevalt Eesti Riigikohtust vabastas Euroopa Inimõiguste Kohus platvormid vastutusest kasutajate loodud tavapärase õigusvastase sisu ees. Ometi nähti otsust mitmel pool siiski elukauge ning väljendusvabaduse standardist eemalduvana.**  Samas rahustas üks otsuse teinud kohtunik Robert Spano erinevates sõnavõttudes, et otsus ei ole interneti lõpp: „Delfi vs Eesti on pretsedentotsus, kuid mitte seetõttu, et see oleks oma vormilt või sisult täiuslik või seetõttu, et seaks selge ja jõulise suunise kõigi tulevaste kohtuasjade jaoks. Ei, see on pretsedent, sest see oli esimene omataoline.“***   Delfi kaasus on pannud aluse nn internetikõne kaasustele Inimõiguste Kohtus. Kohus on jätkanud otsinguid leidmaks õiglast tasakaalu, mis säilitaks internetis vaba sõna ning samas kaitseks teiste õigusi.   Vaid aasta hiljem, lahendades kaasust Tartalomszolgáltatók Gyesülete ja Index.hu Zrt vs Ungari, lisas kohus kriteeriumitena, et platvorm võib vastutada vaid juhul, kui täidetud on neli kriteeriumi. Esiteks, kommentaaride kontekst ja sisu on üheselt ja selgelt õigusvastane, mitte vaieldavalt ebakohane või ebaõige (nt vihakõne). Teiseks, siseriiklikul tasandil on esmalt kaalutud kommentaatorite endi vastutust. Kolmandaks, mistahes vastutuse jaotamise korral on vaagitud, et vastutus ei ohusta platvormi alles jäämist. Viimaks tuleb tuvastada, et platvorm ei ole kasutusele võtnud piisavalt hoolsusmeetmeid. Veel aasta hiljem otsuses Pihl vs Rootsi lisas kohus, et oluline on eraldi vaadelda just nimelt platvormi suurust, sest platvormide kadumine oleks ohuks demokraatias iseeneses. 2017.  aasta lõpus otsustas kaasuses Tamiz vs Ühendkuningriigid, et kannatanu peaks suutma näidata, et talle tekkis tegelik ning oluline kahju.   Delfi kaasus ja selle mõjud Euroopas Kõik need kohtuasjad on lahendatud Delfi vs Eesti otsuse valguses ning on selle edasiarengud. Delfi ei ole mitte ainult loonud Eesti internetimeediat 2000-ndatel, vaid on ka mõjutanud otseselt sõnavabaduse modernset õiguslikku käsitlust, mis kehtib terves Euroopas.   

Kommenteerivad Karmen Turk ja Villu Otsmann 

Oma Suurkoja esinemises rõhutas Villu Otsmann, et säilitamaks tasakaalu põhiõiguste ja ühiskonna võimaluste vahel võita uutest tehnilistest lahendustest, tuleb seniseid õigusmõisteid muutunud olukordades sisustada väga kaalutletult. Interneti kommentaariumid teevad võimalikuks ideede ja arvamuste turuplatsi ressursi piiramatuse, mis nö “klassikalises” meedias oli piiratud.   Karmen Turk keskendus enda teesides sellele, et inimõiguste standardist ei tohi eemalduda mistahes uues tehnoloogilises reaalsuses, sest demokraatia eeldab, et seadus kohaldub kõigile ning mitte kedagi ei tohiks piirata enam kui on ühiskonna huvides absoluutselt vajalik. Karmen Turk leiab, et tollal kõnes selgitatu ei ole muutunud: „Igasugune kohustus peab olema proportsionaalne, täidetav ja efektiivne, saavutamaks seatud eesmärki. Internetis sisu jälgimise ja kontrollimise kohustuse asetamine platvormidele ei ole selliseks kohustuseks – infoloojateks on kõik 4 miljardit interneti kasutajat ning nende kõigi sõnade eest ei ole praktiliselt võimalik panna vastutama vahendavaid platvorme. Ühiskonna toimimisvundamenti muutev tehnoloogia ei salli vanu kontseptsioone toimetusvastutusest ning informatsiooni monopolist. Enamgi veel, sellise täieliku modereerimise kohustusega  delegeeriks riik põhiseadusega keelatu, s.o tsensuuri kohustuse eraõiguslikele isikutele, kelle huviks on finantstulemused ja mitte õiglane kohtupidamine.“.    Villu Otsmann selgitas oma kõnes, et sõnavabadus on üks olulisemaid eneseregulatsiooni vahendeid. Üldine kohustus sekkuda teise isiku arvamusse viib positivistliku käsitluseni, kus lubatud on ainult “õige” arvamus. “Lugedes täna oma tollast kõnet, tuleb tõdeda, et see on muutunud ainult aktuaalsemaks. Ühiskonnas leviv eneseregulatiivne õpitud suutmatus on saamas käitumisnormiks. Tehnoloogilise revolutsiooni suurim väljakutse on arendada inimesi ja nende vabadusi arendada selle asemel, et neid tasalülitada.“, selgitas Otsmann.   Internet on tehnoloogia, mille sisse ja peale loodu on meie tänapäev ning osa meist igast ühest. See, kuidas seda hoida, on ülesandeks riikidele, inseneridele, kohtutele, ettevõtetele ja kodanikele. Võib öelda, et Delfi on juba teinud oma osa. Parafraseerides traagilisi klassikuid – suurim suutmine on oma anonüümse mina muutmine.  Loe Päevalehe artiklit siit * vt istungit ennast: Delfi AS v. Estonia (no. 64569/09), Suurkoja istung –  09. juuli 2014 ** vt nt Financial Times, The Guardian jpt *** vt terve kõne, Robert Spano, „Don‘t Kill the Messenger – Delfi and Its Progeny in the Case-Law of the European Court of Human Rights“