Allikakaitse kui ajakirjaniku absoluutne privileeg

Allikakaitse teemad on viimasel ajal kohtute laua peal aina enam ja seda ka hiljutises vaidluses, kus Postimees Grupp AS vastu algatati eeltõendamismenetlus. Menetluses nõuti välja isiku andmed, kes saatis Postimehe vihje meiliaadressile info ühes Eesti koolis toimuvast. Vihje kohasel oli väidetavalt koolidirektor teadlik alaealise poolt alkoholi tarbimisest. Riigikohtu menetlust kajastas ka Postimehe Elu24. Postimees Grupp vaidles vastu andmete väljastamisele ja selgitas, et seaduse järgi allikate avaldamiseks ei saa kohtud meediat tsiviilasjas kohustada. Allikakaitse on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku õigus ja kohustus allikaid mitte avaldada. Anonüümsust palunud isiku kaitse on ka demokraatliku riigi meediavabaduse regulatsiooni üheks alustalaks. Rõhutame, et allikakaitse ei ole eriomane Eesti õigusele, vaid see on Euroopa ühine väärtus- ja õigusstandard. Tuleneb ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikast, et anonüümsust palunud allika avaldamiseks kohustamise standard on äärmiselt kõrge. Näiteks allikakaitset puudutanud kohtuasjas (asja nr 64752/01) ei pidanud EIK allika avaldamiseks kohustamist lubatuks. Tegemist oli kaasusega, kus ajakirjanik kajastas relvakaubitsemise kriminaaluurimist ja temalt nõuti allika tuvastamist võimaldavaid andmeid. Kohus sedastas, et riigi soov saada teada kriminaaluurimise andmete lekitaja isik ei ole kaalukam ajakirjaniku õigusest ja kohustusest allika identiteeti varjata. EIK on pidanud allika avaldamiseks kohustamist põhjendatuks, vaid raskete kuritegude avastamise huvides. Näiteks kohtuasjas Nordisk Film & TV vs. Taani (asja nr 40485/02) nõustus EIK, et allika identifitseerimise nõue oli põhjendatud, sest eesmärk oli äärmiselt tõsiste s.o lastevastaste kuritegude uurimine. Pärnu Maakohus, aga viidatuga ei nõustunud ning nõudis andmete väljastamist. Tallinna Ringkonnakohus jättis Pärnu Maakohtu määruse muutmata vastavalt seaduse sättele, mis lubas teha määruse ilma: “põhjendava ja selgitava osata” ning lisas, et sellele omakorda määruskaebuse Riigikohtusse esitada ei saa.

Põhjapanev Riigikohtu määrus

TRINITI vandeadvokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild otsustasid siiski pöörduda Riigikohtusse, sest esmalt leiti, et selline kaebeõiguse piiramine, sh otsustades ilma põhjendava ja kirjeldava osata, on põhiseaduse vastane. Riigikohus ei nõustunud kaebust menetlema ega tuvastanud ka põhiseadusvastasust, küll aga lisas obiter dictumi. Obiter dictum tähendab, et kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil esitab Riigikohus selgitusi, mis ei ole otseselt konkreetse otsuse osaks. Riigikohus rõhutas, et allikakaitse tähendab ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isiku õigust ütluste andmisest ning dokumendi väljaandmisest keelduda. Allikakaitse õigus on ajakirjaniku ja ajakirjandusväljaande absoluutne privileeg, Seadusandja on neile andnud õiguse otsustada, kas anda informatsiooniallika identiteedi kohta ütlusi või teavet, mis võimaldaksid informatsiooniallika isikut tuvastada. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ega muust seadusest ei tulene võimalust välistada ajakirjandusvabadust teostava isiku õigust oma allikaid tsiviilkohtumenetluses kaitsta.

Riigikohus selgitas täiendavalt kolme olulist allikakaitseõiguse põhimõtet.

Esmalt, andis Riigikohus selgitusi allikakaitse piiride osas ning lisas, et samas näiteks internetiportaali kommentaariumis kommenteerija ei saa loota allikakaitsele, kui tema kohta andmed välja nõutakse. Seda põhjuselt, et selles olukorras avaldab kommenteerija informatsiooni ise otse avalikkusele ja ei saa tekkida allikakaitse olemuslikku olukorda: „konfidentsiaalsuse ootust“ ega „usaldussuhet“. Teiseks, Riigikohtu selgituseks oli ka, et allikakaitse kehtivus ei olene sellest, kas ajakirjanik on lubanud “konfidentsiaalsust” enda allikale või mitte, sest siin on tegemist sisesuhtega. Ajakirjanik saab allikakaitseõigusele (TsMS § 257 lg-d 4 ja 5, samuti § 281 lg 2 p 2) alati tugineda sõltumata sellest, kas ajakirjanikul see kohustus sisesuhtes informatsiooniallikaga kehtib või mitte. Viimaks selgitas Riigikohus, et see kõik ei muuda seda, et ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik peab olenemata allikakaitseõigusele tuginemisele arvestama sellega, et ta võib kanda tsiviilvastutust, kui informatsiooniallika vihjele tuginedes avaldatud teave osutub valeks ning see menetlusõiguslik garantii ei vabasta tõendamiseks kohustatud poolt tõendamiskoormisest tsiviilkohtumenetluses. TRINITI advokaadid on võidelnud allikakaitse põhimõtete eest juba aastast 2010: just allikakaitsest on 2010 Delfi artikkel “Karmen Turk: Millest rääkisid lehtede tühjad küljed?” kui ka hiljutine Postimehe artikkel “KARMEN TURK JA MAARJA PILD ⟩ Trahviähvardused ajakirjanikele kui uue aja mood”.