Elutähtsa veeteenuse tulevik ebaselge

TRINITI osales eksperdina Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) tellimusel aastatel 2016-2017 läbiviidud uuringus „Jätkusuutliku vee-ettevõtluse strateegia väljatöötamine“, millega töötati välja Eesti jaoks optimaalseimad vee-ettevõtlusmudelid, arvestades, et EL ja riiklikul tasemel veemajanduse sektorile enam investeeringutoetusi ei anta. Uuring ja esimene tagasiside sellele on jõudnud ka vaikselt meediakajastusse.

Vee hind peab olema taskukohane

Seadusandja selge tahe on tagada tarbijatele mõistlik veeteenuse hind. OECD soovitab, et ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuse hind ei tohiks ületada 3–5% ühe leibkonnaliikme keskmisest netosissetulekust. Riigikogule saadetud uue veeseaduse eelnõu järgi ei või ühe leibkonnaliikme kulutused ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenusele ületada 4% tema aasta keskmisest netosissetulekust. Täna on reeglina veeteenuse hind kõrgem väikestes maapiirkondades tegutsevates vee-ettevõtetes, kus see hind on vaesematele klientidele juba täna soovituslikku normi ületamas.

Tänane olukord põhineb olulises osas EL toetustel

Keskmiselt 70% vee-ettevõtete bilansis olevast põhivarast on rajatud toetuste baasil. Selgitamist ei vaja, et vee saamiseks ja reovee puhastamiseks on vastava taristu korrashoidmine ka tulevikus väga kulukas tegevus. Küsimus pikas perspektiivis on selles, mis saab vee hinnast ja vajalikest investeeringutest siis, kui toetused lõppevad. Eestis on ca 200 veeteenuse pakkujat. Uuring leidis, et sellise peamiselt vallapõhise mudeli korral peaks riik tarbijale taskukohase piirhinna ületamise vältimiseks hakkama vallapõhiseid vee-ettevõtteid alates 2025. aastast toetama abisummadega, mis uuringus vaadeldava perioodi lõpuks (2055) teeks kokku ca 1,36 miljardit eurot (40 aasta jooksul). Ehk siis ilma toetusteta tõuseks veeteenuse hind kordades.

Leivad ühte kappi – lahendus oleks konsolideerumine

Uuringu järelduste kohaselt on veetaristu jätkusuutlik majandamine tagatud üksnes veesektori konsolideerimisel – lahendusteks oleksid kas üleriiklik vee-ettevõte või mõned regionaalsed vee-ettevõtted, mis moodustatakse olemasolevate vee-ettevõtete ühendamise teel. Reform on teostatav ja elluviimiseks on vaja eelkõige initsiatiivi riigi poolt. Haldusreformi näitel ei ole veesektori põhjalik muutmine kohalike omavalituste algatusel ja kokkuleppel täna tõenäoline. Samas ettevalmistamisel olevad uued seaduseelnõud kahjuks ei eelda konsolideerumist ega juhi aktiivselt sinnapoole. Vaikimisi eeldatakse, et tuleviku koorem jääb kanda suures osas kohalikel omavalitustel ja/või vee-ettevõtetel endil.  Uuendamisel olev ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seadus näiteks annab suunise kohalikule omavalitsusele kehtestada piirkonna madalama sissetulekuga elanikele ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuse hinna osas toetussüsteem. Seega tuleb soovida jõudu ja julget pealehakkamist pikka perspektiivi nägevale reformaatorile, kes veesektori muutmise ja ühendamise ette võtaks. Näiteid muudelt elualadelt ja majandussektoritest on palju – suur on tihti efektiivsem.