Kas eraparklad hakkavad nüüd teisaldatud autosid müüma?

Riigikohus tegi hiljuti mitu otsust, milles käsitles eraparklatest autode teisaldamist. Minimaalse häälteenamusega (neli kohtunikku kolme vastu) leiti, et parklapidajal on õigus auto võla täitmise tagamiseks teisaldada. See aga tähendab, et parklapidaja peaks ühel hetkel 150 euro suuruse võla katteks auto väärtusega nt 15 000 eurot maha müüma. Asjaolud olid viidatud kohtuasjades sarnased: auto pargiti eraparklasse, parkimise eest ei olnud korduvalt tasutud, parklapidaja teisaldas auto, tekkis vaidlus, kas parklapidajal oli õigus auto teisaldada. Riigikohus leidis, et parkimisleping on käsitletav üürilepinguna, kus parkija peab maksma parklapidajale tasu parkimiskoha kasutamise eest. Et saaks üleüldse lepingust rääkida, peab see olema poolte vahel sõlmitud.

Parkimislepingu sõlmimise omistamine auto omanikule või vastutavale kasutajale ei ole alati põhjendatud

Kui parklapidaja tugineb parkimislepingule, peab ta tõendama, kellega ta selle sõlmis, st kes konkreetselt autot juhtis ja selle parkis. Riigikohus aga leidis, et tõendamiskoormis tuleb ümber jagada – auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto omaniku või vastutava kasutaja, kui ta ei tõenda, et auto juhiks oli muu isik. Minu hinnangul ei saa selle seisukohaga tervenisti nõustuda. Lepingu sõlmimine eeldab moel või teisel tahteavalduste tegemist lepingupoolte poolt. Kui auto omanik või vastutav kasutaja ei suuda tõendada, kes parkis auto, kuid suudab tõendada, et tema seda ei teinud (nt auto pargiti Tallinnas, aga auto omanik või vastutav kasutaja oli samal ajal Saaremaal), ei saa ka rääkida tema poolt tahteavalduse tegemisest parkimislepingu sõlmimiseks – kui isik on Saaremaal, ei saa ta samal ajal parkida autot Tallinnas. Sellises olukorras ei saa lugeda parkimislepingut sõlmituks parklapidaja ja auto omaniku või vastutava kasutaja vahel. Selliselt parkimislepingu sõlmimise vägisi omistamine auto omanikule või vastutavale kasutajale on minu arvates põhjendamatu ka üldise lepinguvabaduse kontekstis – ühiskonnas puudub ega saagi olla eesmärki, et võimalikult palju olukordi võimalikult erinevates valdkondades peavad olema lepinguliste suhetega reguleeritud. Ka Riigikohus ise jaatab võimalust, et parkimislepingu puudumine iseenesest ei välista parklapidaja nõuet auto parkija vastu parkimistasu saamiseks. Sellisel juhul saab parklapidaja tugineda lepingulise nõude asemel lepinguvälisele nõudele.

Teisaldatud auto mahamüümine 150 eurose võla katteks ei ole mõistlik

Riigikohus kinnitas, et parklapidajal on õigus teostada pargitud auto suhtes pandiõigust ehk võla täitmise tagamiseks auto „kinni pidada“ – nt rattad lukustada või auto teisaldada. Pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne, mis tähendab, et parklapidaja ei või pantida rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks. Parkimislepingu rikkumise puhul on parklapidaja nõue auto juhi vastu reeglina kordades väiksem kui on auto väärtus. Sellele vaatamata leidis Riigikohus, et pandiõiguse teostamine on ikkagi proportsionaalne ja lubatud, kuna auto ei ole osadeks jagatav. Selle seisukohaga ei saa nõustuda ning sellega ei nõustunud ka kolm riigikohtunikku seitsmest. Pandiõiguse mõte ja eesmärk on anda üürileandjale ehk antud juhul parklapidajale täiendav võimalus oma nõude täitmise tagamiseks. Mina nõustun pigem eriarvamuse seisukohaga, et väikeste nõuete täitmise tagamiseks suure väärtusega asja pantimine on ebaproportsionaalne ja pandiõiguse kuritarvitamine. Nõude täitmise tagamiseks tuleb kasutada vähem riivavaid ja väiksemate kulutustega abinõusid. Teisaldatud auto suhtes pandiõiguse teostamise õiguspärasuse hindamisel tuleks arvestada ka pandiõiguse realiseerimise tagajärgedega. Pandiõigus pannakse maksma enampakkumisel panditud asja (auto) müümisega ja saadud raha arvel loetakse nõue täidetuks. Ülejäänud summa tagastatakse pantijale. Sellest lähtuvalt peaks parklapidaja lukustatud või teisaldatud auto mõistliku aja jooksul maha müüma. Kuid kas parklapidaja lähtub ikka mõttest „Maksa oma võlg ära, muidu müün auto võla katteks maha!“? Kas parklapidaja on valmis sellise tee ette võtma – korraldada avalik enampakkumine ja müüa seal parklast teisaldatud auto (nt väärtusega 15 000 eurot) võla katteks (nt väärtusega 150 eurot)? Kas selline lahendus oleks õiguspärane, arvestades nõude ja auto väärtuste erinevusi? Kas selline lahendus oleks mõistlik? Arvan, et ei ole. Või lähtub parklapidaja ikkagi mõttest „Maksa oma võlg ära, enne autot kätte ei saa!“? See ei ole aga lubatud. Pandiõigus on mõeldud nõude täitmise tagamiseks, mitte võlgniku survestamiseks. Auto tagastamata jätmine, ilma, et seda enampakkumisel maha müüdaks, on võlgniku survestamine.

Mis saab edasi?

Küsimus on õhus – parklapidaja ei või auto müümisega ebamõistlikult viivitada, kuid kas ta on ka reaalselt valmis pandiõigust realiseerima ehk teisaldatud auto maha müüma? Pandiõiguse realiseerimiseks tuleb aga seda teha.