Kas inkasso juht saab minna kasumi teenimisega liiga kaugele?

Oleme varasemalt  TRINITI blogis kirjutanud sellest, et inkassod peavad alates 01.01.2025 omama Finantsinspektsiooni poolt väljastatavat krediidiinkasso tegevusluba, kui nad soovivad oma senise tegevusega jätkata. Tegevusloa saavad vaid need inkassod, kes vastavad kõikidele seaduse nõuetele ning kelle juhid on laitmatu mainega.

Kas kasumi teenimisega saab minna liiga kaugele?

Majandustegevuse liike on erinevaid, ent peamine eesmärk, miks äritegevusega tegeletakse, on lihtsalt öeldes raha teenimine. Kasumi teenimine on seega täiesti seaduspärane tegevus. Küll aga sekkub teatud valdkondades kasumi teenimisse riik üsna jõuliselt. Selleks on näiteks tarbijakrediit ja nüüd ka inkassode tegevus. Mõistagi on tarbija seaduse silmis kasumijanuse finantsteenuse pakkuja suhtes nõrgemas positsioonis ja seadusandja on pidanud seetõttu vajalikuks tarbijat kaitsta. Samas  peab kaitse olema aga proportsionaalne ettevõtlusvabaduse kontekstis ning arvestada tuleb ka ettevõtja mõistliku kasumiootusega. Üheks tarbijate huvides kehtestatud piiravaks meetmeks on finantsteenuse pakkujatele kehtestatud juhtide sobivusnõuded, sh nõuded juhi piisavale haridusele, töökogemusele, ärisidemetele, usaldusväärsusele ja mainele. Seega on mõistetav, et inkasso juhiks ei saa olla nt kriminaalkurjategija. Alates krediidiinkassode ja -ostjate seaduse (KIOS) jõustumisest 2024. aasta juulis, tehti ka oluline täiendus juhtide sobivusmenetluse kriteeriumite osas. Kui juht on liigkasuvõtja, pole tal krediidiandja, – vahendaja ja -inkasso juhtkonnas kohta. Samas tekib paratamatult küsimus, kuidas seda hinnata, kes on liigkasuvõtja?

Kes on liigkasuvõtja?

KIOS’i seletuskiri alustab liigkasuvõtmise regulatsiooni selgitamist nii: “märgime, et liigkasuvõtmist ei ole võimalik ammendavalt defineerida”. Kuidas seda peaks tegema siis krediidiinkasso ise, kes omale sobiva juhi peab valima? Paneme end korraks inkasso omanike kingadesse – kuidas hinnata, kas valitud juhid on liigkasuvõtjad või hoopis nõuetekohaselt ja oodatult kasumise teenimisele orienteeritud juhid? Mõningad juhised on siiski antud. Krediidiandjate-ja vahendajate seaduse (KAVS) § 39 lg 4 alusel, mida tuleb ka inkasso omanikul järgida oma juhtide suhtes hinnangu andmisel, peetakse liigkasuvõtmisena silmas eelkõige olukordi, kus isik ise või temaga seotud äriühing on süstemaatiliselt väljastanud tarbijakrediiti või seda on tehtud tema juhtimisel selliselt, et: 1) on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet; 2) väljastatud krediidi kulukuse määr on ületanud sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiiri; 3) maksetega viivitamise eest on nõutud ebamõistlikus ulatuses viivitusintressi või sissenõudmiskulude hüvitamist või 4) on ilmnenud muid eeltoodud olukordadele sarnaseid olukordi. See on ühtlasi ka ainus seadusest tulenev juhis ning paraku jääb see üsna ebamääraseks. Niisiis ootavad inkassoettevõtjad huviga Finantspektsooni täpsemaid juhtnööre, millest oma juhtide sobivuse hindamisel lähtuda. Eeltoodud listis endas on juba mitmeid määratlemata õigusmõisteid. Mis on ebamõistlik ulatus? Mis on muud sarnased olukorrad? Mida tähendab asjaolude ilmnemine? Kas see on juba jõustatud ettekirjutus või piisab järelevalvemenetluse algatamisest? Seletuskiri selgitab, et laiemalt peetakse liigkasuvõtmise all silmas ka ebamõistlikult suuri või ka kunstlikke tasude sissenõudmist, kus krediidiandja võlgniku arvelt sisuliselt põhjendamatult rikastub. Samas on oluline siin tähelepanu juhtida ka sõnale „süsteemaatiline“ – see viitab sellele, et kõik vastavad olukorrad või rikkumised peavad olema olulised ja korduvad, et Finantsinspektsioon saaks tunnistada vastava isiku juhiametis mittesobivaks. Kuidas teha vahet põhjendatud ja põhjendamatul rikastumisel? Milline rikkumine on ebaoluline ja milline oluline? Kuivõrd praktikat hetkel ei ole, siis on tõenäoliselt esimesed juhid, kelle tegevuse vastavust liigkasuvõtmisele hakatakse luubi alla võtma, justnimelt krediidiinkasso juhid, kes peavad 01.01.2025 enda sobivust tõendama ja regulaatorilt tegevusloa saama. Kuidas praktika kujuneb ja kuidas Finantsinspektsioon antud nõuet praktikas kontrollib on hetkel lahtine. Küll aga on selge, et „liigkasu“ mõiste on väga subjektiivne ja sobivate juhtide ring võib minna oluliselt kitsamaks. Kas see on kriteerium, mille suhtes võetakse juhtide tegevusajalugu täielikult ribadeks või saab sellest „märgi linnuke täidetuks“ kriteerium? Seda näitab praktika ja oleme huviga selle ootel. Sobivusmenetluse läbiviimine, tõendite kogumine ja hindamine on aeganõudev ja keerukas protsess, ent finantsteenuste pakkujad ei pea selles olema üksi. TRINITI meeskonnal on pikajaaline kogemus juhtide sobivusmenetluse nõuete hindamise ning kliendite abistamisega. Mõtleme kaasa, tegutseme, anname vajalikke soovitusi ja leiame lahendused!   Kelly Nõmmiko ja Katri Tomson