Eesti liitumine Nord Pool Spot elektribörsiga
2010 aasta aprillis liitus Eesti koos teiste Balti riikidega Nord Pool Spoti (NPS) elektribörsiga.[1] Liitumine oli osa Euroopa Komisjoni plaanist ühendada Baltimaade energiaturud Põhjamaade, Saksamaa ja Inglismaaga, et tagada ühtne ja efektiivne turg elektriga kauplemiseks.[2]Praktikas käib Nord Pool Spoti kaudu kauplemine kahel turul – päev-ette turul Elspot ja päevasisese kauplemisega turul Elbas
Elspot turul kaubeldakse energiaga järgmiseks päevaks, kus fikseeritakse hinnad ja kogused järgmise päeva 24 tunniks. Turuosalised esitavad tundide lõikes tellimusi veebipõhise süsteemi kaudu, kus elektritootjad teevad enda tootmispiirkonnas müügipakkumisi ja elektri jaemüüjad omakorda ostupakkumisi piirkondades, kus nad soovivad elektrit edasi müüa. Kui Elspot turg Eesti aja järgi kell 15:00 aga sulgub, avatakse kauplemine päevasisesel turul Elbas. Viimase eesmärk on tagada turutasakaal ja tulla toime ootamatute viimase hetke turumuutustega, näiteks nõudluse suurenemisega tulenevalt ekstreemsetest ilmaoludest või tootmise vähenemisega mõne elektrijaama ajutise sulgemise tõttu.[3]Nord Pool börsil müüdava elektri hinnastamine
Turumajandusele omaselt kujunevad elektrihinnad elektribörsil pakkumise ja nõudluse tulemusel. Täpsemalt öeldes pakkumuse ja nõudluse tasakaalu tekkimisel, kus kõigile pakkujatele makstakse ühtset hinda („uniform-price” oksjoni mudel). Poliitikute, tarbijate ja enamuse ettevõtjatele viimase aja meelehärmiks on selleks ühtseks hinnaks oksjonil pakkumiste pingereas viimase pakkuja (kelle toodetud elektrit on vaja nõudluse täielikuks rahuldamiseks igal tunnil ööpäevas) pakutud kõige kõrgem hind. Mõned nädalad tagasi kujunes turuhinnaks maksimaalne Nord Pooli reeglite järgi lubatud hind 4000 EUR/MWh [4]. Meediakajastusest võis kergesti jääda mulje, et keegi tegigi turule pakkumise sellise kõrge hinnaga. Nord Pooli hilisemate selgituste järgi see aga nii ei olnud, vaid kuna turg sel konkreetsel ajaperioodil nõudlust ei katnud siis rakendus hoopis automaatselt elektribörsi tehniline hinnalagi. Arvestades, et juba 2022 suvekuudel oli elektri börsihind võrreldes eelneva ajaga väga kõrge, kostavad üha arvukamad nõudmised selline ebaõiglane ning tootjatele ülemääraseid kasumeid tootev hinnastamise mudel ümber vaadata [5] või võtta veel drastilisemaid meetmeid. Tekkinud on seega vältimatu küsimus, miks saavad ka müügiks madalamat hinda pakkunud turuosalised hinna, mida pakkus päeva kõrgeim pakkuja? Ehk kui nõudluse rahuldamiseks on vaja 10 tootjat, kellest 9 pakuvad elektrit hinnaga 30 EUR/MWh, aga viimane hinnaga 500 EUR/MWh, siis saavad kõik tootjad müüa elektrit hinnaga 500 EUR/MWh. Kahetsusväärselt on aga just sellele täna ühele kõige olulisemale küsimusele jäetud nii riigi kui börsikorraldaja poolt veenvalt vastamata või vastatud möödaminnes stiilis „kinnitame, et see on parim mudel“.Viimase pakkuja ühtse hinna (“uniform-price”) mudel
Elektribörsi korraldamiseks on kaks peamist hinnamudelit: ühtse hinnaga (“uniform-price”) oksjonid ja pakkumise tasuga (“pay-as-bid”) oksjonid. Nord Pooli hinnamudel on ülalkirjeldatud “uniform-price” oksjon, mis on erinev aktsiaturgudelt tuntud “pay-as-bid” mudelist, kus iga tootja saab oma küsitud hinna. Nord Pooli oksjonil pakutav hind peab baseeruma marginaalse hinnastamise („marginal pricing“) põhimõttel tootja muutuvkuludel (s.o. arvestamata näiteks investeeringu kulu elektrijaama ehitamiseks). Põhjendused, miks on valitud just “uniform-price” oksjoni mudel on muuhulgas järgmised:- muutuvkuludel baseeruv hind tagab lihtsa pakkumiste struktuuri ja nii suurte kui väikeste tootjate võrdse võimaluse turul osaleda;
- “pay-as-bid” oksjoni korral proovivad tootjad ennustada turu maksimaalset hinda ja see tooks kaasa pikas perspektiivis hindande tõusu võrreldes “uniform-price” oksjoni mudeliga;
- see tagab kokkuvõttes kõige õiglasema hinna sotsiaalmajanduslikust aspektist lähtuvalt.
