Paremad lennuühendused riigi abiga?

Eestiski on palju kõneainet pakkunud teema, kuidas tagada paremad ühendused välismaailmaga. Üks väljapakutud variante on ka regulaarsete lennureiside „ostmine“. Liikmesriigil on võimalik lennunduses tegutseda mitte ainult ettevõtjana, vaid ka tellijana ehk osta sisse ühe või teise vajaliku lennuliini käitamise teenust. Selle tarbeks on vastu võetud avaliku teenindamise kohustuse kehtestamise ehk lihtsustatult lennuliinide riigihangete reeglid.[1] Kas see sobiks aga ka Eesti lennuühenduste parendamiseks?

Millal võib riik lende tellida?

Eraldatud piirkonnaga seotud või alla 100 000 reisija aastas teenindavate regulaarlennuliinide puhul on EL liikmesriigil õigus kehtestada avaliku teenindamise kohustus, kui turg ise avalikele huvidele vastavat teenust ei taga. Üks avaliku teenindamise kohustuse kehtestamise olulisi tingimusi on lennuliini vajalikkus selle lennujaama poolt teenindatava piirkonna sotsiaalsele ja majanduslikule arengule. Riik avaldab Euroopa Komisjoni kaudu proportsionaalsed tingimused (nt sagedus, istekohtade arv ja/või maksimaalne piletihind), mida mistahes konkreetset Euroopa Liidu sisest liini teenindav lennuettevõtja peab järgima. Juhul kui keegi ei alusta püsivaid regulaarlende riigi sätestatud tingimustel, võib riik korraldada avatud pakkumismenetluse. Selle tulemusena sõlmitakse lennuettevõtjaga lennuliini teenindamiseks avaliku teenindamise leping. Lennuettevõtja saab kuni neljaks aastaks eksklusiivse lennuliini teenindamise õiguse ning samas võib talle hüvitist maksta nii palju, et tagatud oleks ka mõistlik kasum. Avaliku teenindamise kohustuse kehtestamisel toimub aktiivne infovahetus Euroopa Komisjoniga, mis aga ei välista, et komisjon asub hiljem seisukohale, et avaliku teenindamise kohustuse kehtestamine oli tegelikult õigusvastane, sh keelatud riigiabi andmise tõttu.

Lendude tellimise sobivus Eesti ühendamiseks?

Mis puudutab Eesti konteksti, siis autori hinnangul võib avaliku teenindamise kohustuse kohaldamine olla liiga jäik, et tagada Eesti ühenduvus kas või teiste Euroopa Liidu pealinnadega. Esiteks on komisjon nn Estonian Airi otsuses pidanud Eestit juba Helsingi ja Riia lennujaamade mõjualas olevaks ning komisjon võiks seega väita, et avaliku teenindamise kohustuse kehtestamine Euroopa suunal on konkurentsi moonutav. Samas on komisjon ka ise Balti riike lennundusperifeeriana näinud. Autori hinnangul oleks konkurentsivõime mõttes lubamatu sundida Eestile otseühenduste asemel peale teiste riikide kaudu lendamist. Teiseks ei võimalda praegu kehtivad normid üldreeglina lennuliinide grupeerimist ehk mitme erineva sihtpunkti „paketina“ ühelt lennuettevõtjalt ostmist. Üksikute lennuliinide puhul peab riik aga lennuettevõtjale tõenäoliselt maksma reisi kohta oluliselt suuremat hüvitist kui grupeerimise korral. Kolmandaks on avaliku teenindamise lepingu sõlmimist lihtne nurjata. Kui enne parima pakkumuse väljaselgitamist alustab mõni lennuettevõtja lennuliini teenindamist kehtestatud avaliku teenindamise kohustuse tingimuste kohaselt või tõendab, et alustab, ning samas ei nõua ei eksklusiivsust ega hüvitist, tuleb juba alustatud pakkumismenetlus tühistada. Nii näiteks võib ette kujutada olukorda, kus Eesti soovib Tallinnast teise Euroopa Liidu sihtpunkti lähtuva lennuliini teenindamiseks sõlmida avaliku teenindamise lepingu. Lennufirmale, mis teenindab sama sihtpunkti Tallinnast mitte otselennuna, vaid läbi mõne oma sõlmjaama, võib hoolimata võimalikest sanktsioonidest olla kasulik alustada pakkumismenetluse nurjamiseks liini teenindamist avaliku teenindamise kohustuse tingimustel ning siis teenindamine mistahes põhjusel enne tähtaja lõppu lõpetada.

Hetkel pigem saartele pääsemise meede

Lennuliinide avaliku teenindamise kohustuse regulatsiooni mõnetist jäikust liikmesriikidevahelise ühenduse tagamisel näitab kas või see, et ehkki komisjon on otsesõnu väljendanud, et liikmesriikidevahelisele lennuliinile avaliku teenindamise kohustuse kehtestamine on lubatav, on ligi 200-st avaliku teenindamise kohustusega lennuliinist vaid viis riikidevahelised. Ülejäänud, nagu meil näiteks Kuressaare ja Kärdla lennuliinid, on enamasti pealinna ja eraldatud regiooni vahelised. Samas isegi need vähesed riikidevahelised liinid ei haaku Eesti vajadustega – tegemist on konkreetsete lennuliinidega sihtpunktide vahel, enamjaolt Euroopa Liidu institutsioonidega seoses. Liikmesriigid ei ole aga kasutanud avaliku teenindamise kohustuse kehtestamist üldise ühenduvuse parendamise meetmena, mis tähendab, et ehkki ka oma riigi lennuettevõtjasse avaliku kapitali investeerimine on riigiabi­reeglitega rangelt reguleeritud, peetakse seda ilmselt praktikas töötavamaks lahenduseks kui lendude tellimist. Kui see teema Teid täpsemalt huvitab või Teil tekkis küsimusi, siis võtke minuga ühendust. Kirjutis põhineb ajakirjas Juridica ilmunud artiklil. [1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1008/2008, 24. september 2008, ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine). – ELT L 293, 31.10.2008, lk 3–20.