Trahv pesemata käte eest?

Nagu COVID-19 toodud soovimatu kodukontori režiim, tühjalt seisva büroo eest tiksuv üür ja teadmatus tuleviku osas juba iseenesest halb ei oleks, võib koroonaviiruse leviku takistamise nõuetele vilistamine kaasa tuua kriminaalvastutuse, väärteotrahvist ja sunnirahast rääkimata.  Koroonaviiruse tõrjega seoses räägitakse ikka veel soovitustest ja isiklikust vastutustundest. Tegelikult kehtivad selles osas täna kohustuslikud reeglid, mis on tagatud riiklike sanktsioonidega, sh karistustega. Räägime, mis need olla võivad, raskemast kergemani. Millised aga on üldse nakkushaiguse tõrje nõuded, mille rikkumise eest karistatakse? 

Milliseid nõudeid koroonaviiruse tõrjel täita tuleb? 

Esmalt näeb nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus ette üldised nõuded, mis kehtivad alati, mitte vaid eriolukorras. Lisaks kohalduvad eriolukorraga seotud täiendavad piirangud.  Nakkushaiguste tõrje üldised nõuded. COVID-19 on uus nakkushaigus, millede osas seadus teeb Terviseameti ülesandeks töötada välja selle tõrje meetmed. Terviseameti veebis on täna üleval erinevad juhendid ja soovitused. Sealhulgas on olemas ravinõuded haigestunule (isolatsioon!), samuti üksikasjalikud juhised kaubandus- ja toitlustusettevõtetele nakkusohu vähendamisel. Küll võiks Terviseamet selgemalt välja tuua, mis on iga konkreetse juhendi/soovituse kohustuslikkus. See võib olla karistamise korral üks vaidluskoht.  Kui kogu Terviseameti veebis olev materjal oleks kõigile rangelt kohustuslik, võiks trahvi karta ka mistahes haigustunnusteta inimene, kes ei pööra piisavat tähelepanu kätepesule.  Eriolukorra täiendavad piirangud. Eriolukord on välja kuulutatud just seoses koroonaviiruse massilise levikuga, mistõttu eriolukorra juhi poolt kehtestatud piirangud (nt kohustus riigipiiri ületamise järgselt 14 päeva kodus veeta) seonduvad samuti nakkushaiguse tõrjega. 

Kriminaalvastutus COVID-19 levitamise eest 

Karistusseadustiku § 193 sätestab kuriteona nakkushaiguse leviku põhjustamise, ja COVID-19 on nakkushaigus. Võimalik kriminaalvastutus järgneb, kui: 

• rikkuda nakkushaiguse tõrjega seotud nõudeid, ja 
• nakkushaigus seetõttu levib, st vähemalt keegi nakatub just eelnevast põhjustatult COVID-19. Lihtsalt nakatumise oht ei lähe arvesse. Oluline ei ole ka soov kedagi tahtlikult nakatada – kui see soov on olemas, võib tegu olla mõne hoopis raskema kuriteo või tagajärjest sõltumatult karistatava kuriteokatsega. 

Näiteks kui haigustunnusteta inimene, kes peaks olema Eestisse saabumise järgselt kaks nädalat kodus, läheb siiski tööle (nõuete rikkumine), osutub haigeks ja nakatab koroonaviirusega kedagi teist (levitamine), võib ta põhimõtteliselt olla pannud toime kuriteo. Süüdi võib olla ka tema tööandja, kes laseb teadlikult isolatsioonis olema pidaval töötajal riske ignoreerides tegutseda või lausa nõuab seda.  Siiski ei ole kriminaalkaristus antud juhul väga tõenäoline, sest COVID-19 levitamist võib olla raske tõendada. Koroonaviirus levib hetkel üle maailma pandeemiliselt – kuidas vaid ühe nakatunu puhul saavutada veendumus, et see oli just süüdlase tegevusest/tegevusetusest tingitud, mitte ei saadud nakkust juhulikult poest, ühistranspordist või kusagilt mujalt? 

Eriolukorraga seotud väärteokaristused 

Isegi kui nakkuse levikut rikkumistega ei kaasne, on võimalik karistada saada väärteo korras. Seadused näevad ette väärteokoosseisud nii nakkushaiguse tõrje nõuete rikkumise kui eriolukorra juhi korralduste eiramise eest. Trahvide maksimumsummad on vastavalt 800 ja 1200 eurot, juriidilistele isikutele 3200 ja 20 000 eurot. 

Kohustuste täitmist tagav sunniraha 

Lõpetuseks on riigil võimalik reeglite rikkujat ettekirjutusega kohustada seda lõpetama. Ja seda nõuet tagada sunniraha kohustusega. Eriolukorra piirangute korral on sunniraha maksimaalselt 2000 eurot, aga seda saab nõuda vajadusel korduvalt. See ongi see 2000-eurone „trahv“ koduse „karantiini“ nõude rikkujatele, millest kirjutatakse. Ainult et õiguslikult see ei ole trahv. Trahv võib tulla sunnirahale lisaks, kui rikkumise eest ka väärteootsus tehakse.  Liikumispiirangutest rääkides on küsitud, kas näiteks riigipiiri ületamisel 14 päeva kodus viibijate osas võiks riik teostada nende üle järelevalvet mobiiltelefoni asukohta positsioneerides. Kuna ei eriolukorda ega nakkushaiguste tõrjet reguleerivad seadused sellise korrakaitse erimeetme kohaldamist ette ei näe, ei ole selline tegevus õiguslikult lubatav. 

Uudsete karistusõiguslike juhtumite muster 

Eriolukorra piirangute rikkumiste ja nakkushaiguste levikut puudutavate süütegude asjades teadaolev kohtupraktika puudub. Kui mõni selline juhtum tuleb, küllap soovivad kõrgemad kohtud, sh Riigikohus selle kallal meeleldi pead murda. Täiesti võimalik, et kohtupraktika käigus piiratakse mingil moel karistatavate tegude ja isikute ringi.  Kuna alles jäävad kahtlused tuleb kuriteo- ja väärteoasjades tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks, töötab ebaselgus ja sellest tulenevad eksimisvõimalused enamasti just karistatava kasuks. Kui päriselt karistamiseks läheb, siis võimalikke vaidlusaluseid küsimusi jagub.  COVID-19 ei ole naljaasi ja puudutab varem või hiljem meid kõiki. Äkki tasub sel korral närve kõditava karistusõigusliku vaidluse asemel valida lihtsalt eriolukorra juhi ja Terviseameti juhiste järgimise tee? Juhuslikult hoiab see ära ka kõige selle, millest blogis juttu oli.  Advokaadibüroo TRINITI aitab Sind nii COVID-19 tõrje nõuete selgitamisel kui ka muudes koroonakriisi tulemusena tekkinud õigusküsimustes. Kindlasti ka juhul, kui vajad abi kriminaal- või väärteomenetluses.