Ühistegevus ja tulundusühistu – kas alati peab nii olema?

Puutun oma igapäevases töös palju kokku nii ühistegevuse kui tulundusühistutega ning annan ka soovitusi, millist õiguslikku vormi plaanitavaks tegevuseks valida. Kui ühelt poolt on see otsus – kas asutada mittetulundusühing, tulundusühistu või osaühing – formaalne ning seisnebki lihtsalt õigusliku vormi valimises, siis teisalt mõjutab see valik suuresti kogu edasist tegevust ning iga eelpool kirjeldatud vorm annab mingeid võimalusi ja samas seab piirangud, mis valesti valides võivad igapäevast tegevust vägagi takistada. Kui vorm kord valitud, võib selle vahetamine ja otsast alustamine olla ka keeruline, kui mitte võimatu. Teeksin järgnevalt kokkuvõtte sellest, millele ühistegevusega alustamisel ja sel puhul õigusliku vormi valimisel mõelda ning millised on minu hinnangul erinevate vormide eelised ja puudused. Keskendun siin ehk veidi rohkem tulundusühistule ja võtan kokku ka mõned praktilised probleemid selle vormi õiguslikus regulatsioonis. Olgu ka öeldud, et mõistan käesoleva artikli mõttes ühistegevust veidi laiemalt, kui üldine mõiste “ühistuline tegevus”. Mõistan selle all igasugust mitme põllumajandusliku ettevõtja poolt tehtavat koostööd ühise majandusliku huvi edendamiseks, mis võib seisneda nii klassikalises ühise tootmisseadme ostus, ühise äri rajamises kui ka muus. Arvan, et ka paljud meil praegu tulundusühistu vormis tegutsevad ühisettevõtted võiksid mõnes teises õiguslikus vormis toimida ehk isegi paremini, kuid on asutatud tulundusühistuna tulenevalt tavast, et ühistegevus tähendab tulundusühistut, või lähtudes muudest argumentidest, mis ei ole selle õigusliku vormiga otseselt seotud, näiteks makstavad toetused.

Millal on hea kasutada tulundusühistut ja millal mitte?

Klassikaline tulundusühistu ehk olukord, milleks selline vorm on seadustes loodud, võiks olla tüüpiline masinaühistu, kus mitu enamvähem võrdse suurusega talu ostavad endale sajand tagasi rehepeksumasina või täna kombaini. Sellega sarnanevad sisult ka paljud tänased vajadused – toodangu müük, sisendite ostmine või ühine arendustegevus. Tulundusühistu eeliste väljatulekuks ja puuduste vältimiseks peaks olema täidetud mitu tingimust. Esiteks peaksid tulundusühistu liikmed olema oma ühistus osalemise huvi ja majandusliku mahu osas enam-vähem võrdsed. Teiseks peaks tegevus olema selline, mis edu korral ei tekita tulundusühistusse suurt hulka kasumit ega vara. Ning kolmandaks peaks liikmete ring olema selgelt ja konkreetselt määratletav. Kehtiv, 2001. aastal vastu võetud tulundusühistuseadus on mitmes osas segane ning kui äriseadustikku on aja jooksul väga palju muudetud ning kaasajastatud, siis tulundusühistuseadusesse on jäänud sisse viimata ka selliseid muutusi, mille tegemata jätmine äriseadustiku muutmisel on pigem kummaline. Tulundusühistuseaduse muudatused on üks osa ka käimasolevast ühinguõiguse revisjonist, mille käigus paljudele järgnevalt minu poolt välja toodavatele takistustele rohkemal või vähemal määral lahendusi pakutakse. Üheks suureks tulundusühistutega seonduva segaduse allikaks on seaduse § 3, mis ütleb, et tulundusühistutele kohaldatakse äriseadustikus osaühingu kohta sätestatut, kui tulundusühistuseadusest ei tulene teisiti. Probleem seisneb selles, et mitte kuidagi ei ole võimalik hinnata, millist osa osaühingu regulatsioonist täpselt tuleks tulundusühistule kohaldada. Tulundusühistu kohta on olemas eraldiseisev ja lai regulatsioon, kuid samas ei saa ka tekkida olukorda, kus seaduses on mingi punkt, mis sisulist tähtsust ei oma. Näiteks kui tulundusühistuseaduses ei ole täpsustatud üldkoosoleku otsuste eelnõude esitamist, siis kas selles osas peaks kohaldama osaühingute liigagi detailset korda? Minu isiklik seisukoht on, et tulundusühistu regulatsioon on selles osas piisav, aga kindlasti annab argumenteerida vastupidist. Kui tulundusühistus peaksid liikmetevahelised suhted sassi minema, annab selle sättega otsuste tegemist ja igapäevast tegevust pahatahtlikult takistada küll. Teiseks võib-olla mitte probleemiks, aga piiranguks on tulundusühistu liikmete absoluutne võrdsus – igal liikmel on üldkoosoleku otsuste vastuvõtmisel üks hääl ja seda ei saa muuta. Kui ühelt poolt see ju vastabki eesmärgile, siis teisalt tähendab see seda, et ühelgi juhul ei ole võimalik kuidagi rohkem panustajale või mingil põhjusel olulisemale liikmele suuremat häälte arvu ja seega ka otsustusõigust anda. Isegi kui tegevuse alustamisel ongi kõik liikmed võrdsed ja seega probleemi ei ole, siis näiteks esialgsete plaanide ebaõnnestumisel ja kui on vajalik täiendav finantseeringu andmine, võib selline vajadus tekkida. Eraldi probleem võib tekkida ka sellisel juhul, kui tulundusühistu liikmeks soovib astuda keegi, kes küll põhikirjalistele tingimustele vastab, ent keda teised liikmed mingil põhjusel vastu võtta ei soovi. Kolmandaks võib tekkida probleeme, kui ühistusse koguneb mingi vara. Ühelt poolt on probleem maksuõiguslik – kuna tulundusühistu ei saa ühineda ega jaguneda millekski muuks kui tulundusühistuks, tähendab tulundusühistu vara jagamine liikmete vahel tulumaksukohustust ka olukordades, kus osaühing seda kaasa ei too. Oluliselt on piiratud ka dividendi maksmise võimalus ning mida tähendab seadusest tulenev piirang “dividend ei tohi olla suurem kui vastavalt ühistu tegevuses osalemisele makstav dividend ega tavaliselt hoiuselt arvestatav intress”, ning kuidas see tegelikkuses rakenduda võiks, on vähemalt minule segane. Kui ühistul on vara, võib liikme sooviks olla ka liikmesust võõrandada, mis küll on tehniliselt võimalik, aga sisaldab endas oluliselt keerukamaid protsesse kui näiteks osaühingu osa võõrandamine. Siiski on tulundusühistu paljudel juhtudel kõige kasulikumaks vormiks ning seda kahjuks põhjusel, mis ei ole selle õigusliku vormi sisuga absoluutselt seotud. Nimelt on mitmete toetuste saamise eelduseks või lisapunktide saamise aluseks see, kui taotlejaks on tulundusühistu. Eelkõige käivad siia alla erinevad tootjarühmade ja tootjaorganisatsioonidega seotud toetused, aga ka turuarendustoetus või mõni investeeringutoetus. Selliste tegevuste puhul võib toetuse saamise võimalus kaaluda tõenäoliselt üles kõik sellest vormist tulenevad puudused.

Millal võiks olla eeliseid osaühingul või mittetulundusühingul?

Viimastel aastatel on osaühingu õiguslikku regulatsiooni oluliselt edasi arendatud ning selle tulemusena on varasemalt üsnagi paindumatu vorm saanud väga paindlikuks. Eelkõige ongi võimalik osaühingu põhikirjas ja muudes kokkulepetes selle toimimine nii reguleerida, nagu vastavas olukorras vaja, ning see võimaldab osaühingu kohandamist nii asutamisel kui tegevuse jooksul toimuvaid muutusi arvestades. Nii on väga lihtne osaühingusse investori kaasamine, kuid samas on võimalik tagada ka osanike võrdsus väga sarnaselt tulundusühistule, samas vältides eelpool kirjeldatud probleeme (seda muidugi olukordades, kus need üldse esineda saaksid). Negatiivseks pooleks on , et selle paindlikkuse juures peavad kokkulepped olema täpsemalt fikseeritud, sest paindlikkus võib tuua teiselt poolt kaasa ka kuritarvitamise võimaluse. Samas õiguslikult regulatsioonilt on osaühing kindlasti selgem, kui tulundusühistu. Miinusena võib välja tuua ka asjaolu, et tulundusühistu kõlab oma vormi maine poolest partneritele veidi paremini kui osaühing, sest sisaldab endas teatavat vähemärilist maiku. Mittetulundusühing, nagu nimi ka ütleb, tähendab seda, et kuigi tulu teenimine ühingu poolt on lubatud, siis seda liikmete vahel jagada ei saa ning teenitud tulu tuleb kasutada MTÜ eesmärgi täitmiseks. Kindlasti sobib see vorm hästi huvikaitsetegevusteks ja esindusorganisatsioonideks, kuid majandusliku eesmärgi puhul pigem mitte.

Millele kõigi vormide puhul tähelepanu pöörata?

Ükskõik, milline on plaanitud koostöö ja sellest tulenevalt valitud vorm, on oluline, et plaanitud tegevused saaksid põhjalikult läbi räägitud ning kõigil asutajatel ja liitujatel oleks sellest selge ja ühine arusaam. See kõik peaks kindlasti kajastuma asutatava ühingu põhikirjas. Paljudel juhtudel aga põhikirjast üksi ei piisa ning siia tuleks lisada ka korralik äriplaan ja asutajate/liikmete/osanike leping, mis võimaldab reguleerida põhikirjast olulisemalt laia hulka küsimusi ning panna osalistele kohustuste täitmiseks ka vastutus. Tegevust alustades toimunud läbirääkimised ja ühine arusaam tagavad edaspidi oluliselt väiksema tõenäosuse vaidluste tekkimiseks. Eriti hea on, kui see kõik ka ilusti kirja saab – siis on võimalik kokkuleppeid ka aastate pärast meelde tuletada. Kui vajate abi õigusliku vormi valimisel või kokkulepete sõnastamisel, võtke minuga julgesti ühendust!