Äripäeva kohtuvaidlusest Eerik Niiles Krossiga. Juriidiliselt.

KROSS VS ÄRIPÄEV?

Riigikohus tegi 5. veebruaril määruse, millega ei menetlenud meie hinnangul viimaste aastate Eesti kõige olulisemat meediavaidlust. See on kurb. Olenemata sisulisest lahendist, mida Riigikohus oleks võinud asja menetledes teha. Kurb seetõttu, et varjatule saab valgust heita vaid ajakirjaniku küsimine või kahtlemine. Küsimine ja kahtlemine ühiskondlikus plaanis, on paljuski just ajakirjanduse õlul ja tema roll. Seega on kurb autorist ajakirjaniku ning selgrooga ajalehe toimetuse pärast. Riigikohus ei pidanud sel korral vajalikuks anda hinnangut sellele, kas ajakirjanduslikud žanrid peale uudisloo evivad ajakirjandusele omast kaitset või kas juhtkirjas võib küsida ja esitada enda kahtlused tipp-poliitiku kohta. Või kas ajakirjanduse „karistamine“ läbi hiigeltrahvide on tõesti see avatud ühiskond, kuhu liigume. Kui millegi üle on meil hea meel, siis selle üle, kui tõsiselt ja sügavalt on viimastel päevadel arutatud ajakirjandusvabaduse üle. Ning arutletud selle üle, mis on terminite “debati suunamine” ning “vahikoera roll” tegelik sisu. Päriselt, kuulakem ja võtkem hetk mõtlemaks, kasvõi siinsamas: ERR: Terevisioon – urmas-vaino-ja-tarmu-tammerk-on-meediarubriigis

MILLES SEISNES KOHTUVAIDLUS?

Lühidat. Ühelt poolt olid Äripäeva poolt reaalselt avaldatud väited, kuid teiselt poolt vaidlustatud ja vaidluse all kaks hageja poolt tuletatud väidet:

MIS ON SEE IDEE JA VÄÄRTUS, MIDA ÄRIPÄEV KAITSES?

Äripäev avaldas eile uuesti uuriva ajakirjaniku Piret Reiljani aastate tagused artiklid, mis puudutasid hagejat Krossi. Arusaadav – nende artiklite sisu kohtus ette ei ole heidetud. Ette heideti ja kohtuvaidlus käis juhtkirjas avaldatu üle ning vaja oli informeerida lugejaid, mis artiklid olid kogu vaidluse taustal. Omapoolsed selgitused ja järeldused vaidlusest teeme ka meie ehk esitame siinkohal Riigikohtule esitatud kaebuse kokkuvõtte: Seda, kes on tipp-poliitikust hageja Eerik Niiles Kross, teab Eestis iga inimene ja kohe kindlasti teab seda iga ajalehe Äripäev lugeja. Teatakse ka seda, et 2013 a. kohalike valimiste ajal oli hageja linnapea kandidaat ning paigutas end valgeid kindaid kandva poliitikuna korruptsiooni vastase võitluse eesliinile. Püüdes just viimasega võita hääli ja Eesti rahva usaldust.   Kostja ajaleht Äripäev on Eesti kõige mainekam ja suurima lugejaskonnaga majandusleht, mis asutati 1989 aastal ning 28 tegutsemiseaasta jooksul vaielnud kohtus vaid mõned üksikud korrad, millest ka suurem osa on lõppenud kostja kasuks. Kostja on alati seisnud korrektse ning eetilise ajakirjanduse eest ning paneb suurt rõhku ka uurivale ajakirjandusele. Tegemist ei ole väljaandega, keda tuleks rikkumiste tõttu karistusliku kahju sunnil korrale kutsuda.  Antud vaidluses on kaks põhimõttelist küsimust:  Esiteks kui kaugele venitatakse Eesti meediaõiguses nn „kaudsete faktiväidete“ kontseptsioon ehk kas tõesti nii kaugele, et ajakirjanikule saab ja võib panna suhu sõnu, mida ta pole kunagi avaldanud ning mis avaldatust mõistlikult ei järeldu. Enamgi veel, kas seejärel saab sundida ajakirjandusorganisatsiooni neid subjektiivselt ja suvaliselt tuletatud väiteid ka tõendama? Kostja hinnangul on üleeuroopaliselt kokku lepitud, et „kaudsete faktiväidete“ instituut ringkonnakohtu lahendis nimetatud kujul ei ole proportsionaalne ega demokraatlikus ühiskonnas vajalik või lubatud. Siinkohal on küsimuseks ka, kas kohtupidamise kaudu hakatakse muutma ajakirjandusteaduse ning – teooria põhialuseid, mille kohaselt on juhtkiri teksti žanr, mis arvamusloo eriliigina keskendub ainult ja ainult toimetuse ühishinnangute ja arvamuste avaldamisele pannes lugejat kaasa mõtlema. Ajakirjandusteooria järgi juhtkiri fakte ei sisalda, mistõttu kohtupidamise kaudu kaudsete faktiväidete selles tuvastamine läheb vastuollu klassikalise ajakirjandusteadusega. Kui juhendada ajakirjandust, et iga ajakirjandusteksti  žanr tähendab vaid kuivasid faktiväiteid, siis jäävad alles vaid emotsioonitud uudised ning kõik teised ajakirjandusžanrid sisuliselt kaovad, mis aga pärsib meie meedia kvaliteeti. Teiseks küsimus sellest kuivõrd vaos peab üldse ajakirjandus ennast hoidma robustse poliitilise debati algatamisel ning kajastamisel ja millised on poliitiku õigused sellises olukorras. Olukorras, kus poliitik paigutab end korruptsioonivastase võitluse eesliinile kogudes sel viisil hääli, siis objektiivselt olemasoleva (ka väikese) pleki ning kahtlusevarju ilmnemisel tema käitumises ongi põhjendatud küsida, kas nüüd ei käitu poliitik ise „sarnaselt“ neile, keda valimiskampaanias hukka mõistab. Kas ei peta poliitik oma loosungitega valijat ning sellist kahtlust peab ajakirjandus enda lugejatele vahendama?  Just sellises olukorras ongi ajakirjanduse ülesanne täita oma ühiskondliku valvekoera rolli. See ongi robustne poliitiline debatt, mille poole ajakirjanduse abil ühiskonnana püüdleme ning mis on Euroopa väärtusruumist kõrgeima võimaliku kaitse all. Ajakirjandus on olnud hooletu vaid juhul kui kahtluse tõstatamiseks puudub igasugune faktiline alus või on ajakirjandus tegutsenud pahauskselt. Nii see antud asjas ei ole. __________ Klienti Äripäev AS esindasid vandeadvokaat Karmen Turk ja advokaat Maarja Pild.