KROSS VS ÄRIPÄEV?
Riigikohus tegi 5. veebruaril määruse, millega ei menetlenud meie hinnangul viimaste aastate Eesti kõige olulisemat meediavaidlust. See on kurb. Olenemata sisulisest lahendist, mida Riigikohus oleks võinud asja menetledes teha. Kurb seetõttu, et varjatule saab valgust heita vaid ajakirjaniku küsimine või kahtlemine. Küsimine ja kahtlemine ühiskondlikus plaanis, on paljuski just ajakirjanduse õlul ja tema roll. Seega on kurb autorist ajakirjaniku ning selgrooga ajalehe toimetuse pärast. Riigikohus ei pidanud sel korral vajalikuks anda hinnangut sellele, kas ajakirjanduslikud žanrid peale uudisloo evivad ajakirjandusele omast kaitset või kas juhtkirjas võib küsida ja esitada enda kahtlused tipp-poliitiku kohta. Või kas ajakirjanduse „karistamine“ läbi hiigeltrahvide on tõesti see avatud ühiskond, kuhu liigume. Kui millegi üle on meil hea meel, siis selle üle, kui tõsiselt ja sügavalt on viimastel päevadel arutatud ajakirjandusvabaduse üle. Ning arutletud selle üle, mis on terminite “debati suunamine” ning “vahikoera roll” tegelik sisu. Päriselt, kuulakem ja võtkem hetk mõtlemaks, kasvõi siinsamas: ERR: Terevisioon – urmas-vaino-ja-tarmu-tammerk-on-meediarubriigis
MILLES SEISNES KOHTUVAIDLUS?
Lühidat. Ühelt poolt olid Äripäeva poolt reaalselt avaldatud väited, kuid teiselt poolt vaidlustatud ja vaidluse all kaks hageja poolt tuletatud väidet:

















































