Hea usu põhimõte – võluvits või nähtus, mis praktikas kunagi ei rakendu?

Nii mõnigi kord tundub, et leping, seadus või konflikti osapoole käitumine on ebaõiglane. See omakorda tekitab põhjendatud küsimuse, kas sellest ebaõigluse vastu on abi ja lahendust. Mõnikord on. Tsiviilõiguses kehtib ülimuslik hea usu põhimõte. Inimkeeli öeldes tähendab see, et igasugused õigussuhted peaksid olema läbivalt kantud mõistlikkusest ja heatahtlikkusest ning teistele sihilikult otseselt või kaudselt kahju tekitamine ei ole aktsepteeritav.

**Kas hea usu põhimõte on kui „get out of jail free“ kaart Monopolys**?

Seadus sätestab sedagi, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Seega võib esmapilgul näida, et hea usu põhimõte on miski, mille abil saaks lihtsalt mööda minna lepingus kokkulepitust või seaduses sätestatust. On ühest küljest ahvatlev iga argumentatsiooni viimaseks alternatiiviks märkida ka käsitlus, et lisaks kõigele muule on vastaspoole käitumine ühtlasi vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu ei tohiks vastaspoole nõuet rahuldada. Viimaste aastate kohtupraktika ka kinnitab seda, et täiendava vastuväitena hea usu põhimõttele tuginemine on väga levinud. Enamikul juhtudest aga tõdevad kohtud, et pahatahtlikkust ja olulist kõrvalekaldumist üldtunnustatud moraalireeglistikust ei esine, mistõttu jätab kohus vastavad argumendid ka kõrvale.

Liigne kavalus ei päästa

Samas leidub viimaste aasate kohtupraktikas ka näiteid, kus kohtud on üheselt jõudnud järeldusele, et vastuolu hea usu põhimõttega esineb. Seda praktikat kokku võttes saab teha järelduse, et hea usu põhimõttega vastuolu tõttu seaduse või lepingu sätte kohaldamata jätmise toob kaasa eelkõige rikkuva poole sihilik pahatahtlikkus, mis on suunatud eksitamisele või üle kavaldamisele. Näiteks jättis kohus arvestamata aegumisega ning mõistis vastaspoolelt välja aastatetaguse võla seetõttu, et võlgu olev isik oli aastaid teist poolt eksitanud, lubanud suuliselt vastusooritust ja käitunud nii, nagu tal oleks kavatsus oma lubadus täita. Kohtud tuvastasid, et sellist kavatsust ei olnud, mistõttu leiti, et isik ei vääri seadusest tulenevat aegumise regulatsiooni kaitset.

Sihilik kahjustamine ja soovimatus koostööks võib olla vastuolus hea usu põhimõttega

Ühes teises vaidluses lahendas kohus tüli võlausaldajast hüpoteegipidaja ja tagatiseks oleva vara omaniku, kes aga ei olnud laenu võtja, vaid kõrvalseisja, kes oma vara tagatiseks andis, vahel. Põhivõlgnik ei täitnud oma kohustust, mispeale algatas võlausaldaja kohe täitemenetluse hüpoteegiga koormatud kinnistu müügiks, andmata vara omanikule võimalust näiteks ise kohustus täita, et vara sundmüüki vältida. Kohtud leidsid, et kuigi seadus formaalselt lubab hüpoteegipidajal võlgnevuse tekkimisel kohe hüpoteeki sundtäita, ei ole kirjeldatud olukorras selline käitumine hea usu põhimõttega kooskõlas. Võlgnikuks mitte oleva vara omanikule tuleb anda võimalus oma vara säilitada, kui ta soovib ja saab kohustuse muudest vahenditest täita. Kohtulahendist järeldus, et liigne enesekesksus ja teise poolega täielik arvestamata jätmine annab välja hea usu vastase käitumise mõõdu. Seega kokkuvõttes – hea usu põhimõte ei ole igas vaidluses võluvits, millega seadusest või lepingust kõrvale kalduda, aga liigse ebaõigluse ja teise poole sihiliku pahatahtlikkuse eest võib sellest siiski abi ja kaitset leida. Võtke palun meiega ühendust, kui see teema Teid täpsemalt huvitab või Teil tekkis küsimusi.